Mis ajendas mind kirjutama seda brošüüri?

 

Haigestusin Meniere`i haigusesse 1980. aastal. Kuigi sain diagnoosi tänu asjatundlikule neuroloogile peaaegu kohe, oli haiguse nimi ainuke info, mis mul nüüd olemas oli. Mida selle teadmisega peale hakata, ei olnud mul aimugi. Oi, kuidas ma oleksin vajanud kasvõi väikestki infokillukest selle haiguse kohta. Kuid mida ei olnud, seda ei olnud. Ükski teatmeteos ei rääkinud sellest salapärasest haigusest rohkem, kui paari reaga. Ja seegi oli vaid üldine jutt sellest, mida haigus endast kujutab, mitte see, kuidas sellega toime tulla. 40 aasta jooksul olen korjanud kild-killu haaval teadmisi igast võimalikust allikast. Nüüd, kui ma olen käinud läbi selle haiguse kõik etapid, pean enda kohuseks jagada oma teadmisi ja kogemusi teiste kaaskannatajatega, et nemad ei peaks omakorda läbima sama kadalippu.

 

Kuna haigushood tekivad enamasti ilma eelneva hoiatuseta või on hoiatuse ja sellele järgneva haigushoo vaheline aeg liiga lühike, et midagi ette võtta, võib see juhtuda avalikus kohas. Võib vaid oletada, millist tähelepanu see tekitab. Ja enamasti negatiivset. Keegi meist ei tahaks sattuda sellise tähelepanu objektiks. Kuid paraku on nende hulk, kes sellest haigusest teavad, äärmiselt väike. Enamasti kiputakse tasakaalupuudust seostama alkoholi liigtarvitamisega. Meie ühingu eesmärgiks ongi teavitada üldsust laiemalt Meniere`i haiguse olemusest. Soome menieerikud kannavad endaga kaasas kaarti, millel on kiri: „Põen Meniere`i haigust. Ma ei vaja kiirabi ega haiglaravi. Palun, aidake mind koju.” Sellise kaardi valmistamine oleks õigustatud ka meil, kuid kahjuks ei anna meie menieerikud endast märku.

 

Aastas haigestub sellesse müstilisse haigusesse küllaltki suur arv inimesi. Kuna infoga on asi nii, nagu on, teiste sõnadega – seda ei ole, siis püüan täita seda puudujääki. See brošüür ei ole meditsiiniline väljaanne, vaid koostatud isiklike kogemuste ja üleelamiste põhjal. Olen üsna kindel, et mõni spetsialist leiaks siit üsna palju vigu, kuid kõik, mida ma olen kirja pannud, on minu isiklikud või nende inimeste kogemused, kellega olen vestelnud. Mul ei ole meditsiinilist haridust, samuti ei pane ma inimestele diagnoose. Kõik, mida ma tean, olen ma leidnud internetist ja saanud koolitustelt Soomes. Kuulun paljudesse Meniere`foorumitesse üle maailma. Võin nimetada oma sõbraks ka ühte selle ala parimat asjatundjat, professor Ilmari Pyykköt Soomest, kes on loengutel Soomes, kui ka eraviisilistest vestlustes avanud mulle selle salapärase haiguse tagamaid. Seega ei taha ma mingil juhul öelda, et arstiabile ei maksa loota. Pigem vastupidi. Ka Eestis onn olemas arste, kes on spetsialiseerunud sellele haigusele. Olen avaldanud üsna palju ajakirju, kuid need on kõik ilmunud vaid veebis kättesaadavana. Meie ühingu majanduslikud võimalused ei ole nii suured, et neid trükki saata. Mitte kõigil ei ole arvutit ja internetiühendust. Mitte kõik ei valda piisavalt võõrkeeli, et leida vajalikku teavet. Ja lõpuks – on ju palju lihtsam lamada, võtta kätte see raamatuke ja otsida siit vajalikku infot. Loodan, et keegi leiab siit abi.

​

Kas mul õnnestub seda brošüüri trükki anda, pole veel kindel. Kõik sõtlub majanduslikest võimalustest.

 

Heinar Kudevita

ETMÜ juhatuse esimees

 

 

 

 

 

 

1. Mis on Meniere`i haigus?

 

Meniere`i haigus kujutab endast ägedaid haigushoogusid, mille põhjustaja asub sisekõrvas. Selle jaoks on kasutusel nimetused Meniere`i haigus (tõbi) või Meniere`i sündroom. Ladina keeles kannab see nime Morbus Meniere, mis tõlkes tähendab Meniere`i tõbe. Paljud asjatundjad keelduvad seda haiguseks nimetamast, väites, et tegemist on sümptomite kogumiga. Ka selle nimekuju tekitab vaidlust, sest selle avastaja, prantsuse arsti Prospér Ménière nimi kirjutatakse apostroofidega. Siiski on maailmas üldiselt levinud lihtsustatud nimekuju – Meniere. Ja nimetatakse seda mõnede väheste eranditega haiguseks, mitte sündroomiks.

 

Kuidas kõik algas?

 

Olen kirjaldanud oma üleelamisi juba avaldatud brošüüris, kuid kuna see on kättesaadav ainult veebiversioonina minu kodulehel, siis räägin sellest uuesti.

 

1980. aasta septembri õhtupoolikul istusime abikaasaga televiisorit vaatamas. Enesetuune oli hea. Olin saanud paari päeva eest 40-aastaseks ja enda arvates väga heas füüsilises vormis. Midagi ei ennustanud tulevast katastroofi. Täiesti ootamatult tundsin senikogematut tunnet. Äärmiselt ebameeldivat. Ei, see ei olnud pearinglus ega iiveldus. See oli midagi seletamatut. Ühe hetkega olin kaetud külma higiga, mida näis lausa voolavat igast ihupoorist. Vasak kõrv tundus olevat nagu vatti täis topitud.

 

Kell võis olla umbes kaheksa ringis õhtul. Meie perel oli küll auto, kuid polnud vähimatki võimalust, et ma rooli taha istuksin. Takso saamine sellisel kellaajal võrdus loteriivõiduga. Õnneks leidus siiski üks sõber, kellel oli aega ja kes ei olnud tarbinud alkoholi. Tema abiga pääsesime siis tollase Mitšurini (Vismari) tänava vältimatu abi arstipunkti, kus peale lähikest ootamist võttis meid vastu eakas kõrvaarst. Peale kõrvauuringut (oletasin, et põhjuseks on sinna kogunenud vaik) teatas arst, et ta ei leia vähematki märki vaigust ja et minu kõrvad on täiesti puhtad. Et midagi teha, käskis ta õel anda mulle eleeniumitableti, mida tollal kasutati ärevuse kõrvaldamiseks. Ma ei saanudki aru, kuivõrd ta minu olukorda hinnata oskas. Peab veel mainima, et ei tema ega õde märganud mulle tableti võtmiseks vett pakkuda.

 

Ei mäleta enam, kuid vist arsti soovitusel sõitsime edasi Tõnismäe haiglasse, mis ei olnud sealt kaugel ja mis oli sellel õhtul valvehaigla. Seal pidin juba kauem ootama, kuni pääsesin vastuvõtule. Jällegi esitati mulle ridamisi küsimusi, millele enamasti oskasin vastata vaid „ei tea”`ga. Ja tõesti, mida ma oskasingi öelda. Kirjeldasin oma seisundit nii hästi, kui suutsin, kuid näis, et mingit lambikest kellegi peas ei süttinud. Lamasin siis oma lahtris pool tunnikest, kuni mind koju saadeti. Tänu sõbrale, kes mind ootas. Kuigi minu enesetunne oli tunduvalt paranenud, ei olnud ma võimeline veel ise kuigi palju liikuma.

 

Sellest sündmusest möödus üsna palju aega ja ma olin selle juba unustanud. Kuid ühel ööl vastu hommikut tuletas see mulle ennast meelde. Seekord juba nö. täies hiilguses. Kui esimesel korral ma ei tundnud tasakaalupuudust ja pearinglust, siis seekord olid mõlemad platsis. Tuba pöörles sellise hooga, et hoidsin kahe käega voodiservast kinni kartes, et kukun voodist välja. Lisandunud oli ka iiveldus. Mingil moel, seintest tuge otsides suutsin ennast WC-sse vedada ja seal tuli välja kõik, mis sees oli. Mingit kergendust see mulle ei toonud. Komberdasin tagasi voodisse. Abikaasa oli vahepeal vahetanud läbimärjaks higistatud voodilinad.

 

Kuidagimoodi sai otsa ka see öö ja esimeseks asjaks hommikul oli polikliiniku külastamine. See oli veel ajal, mil iga külastaja sai ise valida, millise eriala arsti juurde minna ja oma rajooniarsti juurde pääses heal juhul juba samal päeval. Kuid targemaks ma ei saanud. Ilmselt kahtlustas rajooniarst aju verevarustuse häireid, sest ta kirjutas mulle välja tollal levinud Tazepami. Kasu sellest muidugi ei olnud.

 

Järgmiseks oli visiit neuroloogi juurde. Ja see oli ka minu õnn. Kuigi tegemist oli noore arstiga, pani ta mulle ilma igasuguste testideta diagnoosiks Meniere`i haiguse. Asi, mida juba esimene kõrvaarst oleks pidanud kahtlustama. Kuulub ju Meniere`i haigus just kõrvaarstide kompententsi.

 

Kuigi diagnoos oli nüüd olemas ja ka mõningad ravimid (mis küll erilist kasu ei toonud), jäi haiguse olemus ikka arusaamatuks. Millest tekib, kuidas vältida, mida teha haigushoogude puhul – see kõik oli endiselt suur küsimärk. Ja näis, et sama suur mõistatus oli see ka arstide jaoks. Ei ühtegi soovitust kõigi nende aastate jooksul, mis ma olen seda põdenud.

​

2. Kuidas avaldub Meniere`i haigus?

 

Kas te olete kunagi juhtunud kuulma sõnu Meniere`i haigus või menieerik? Arvan, et ei. Meniere`i haigus (Morbus Meniere) on haigus, mida peetakse suhteliselt harvaesinevaks ja kuna selle sümptomid sarnanevad eraldi võetuna paljude teiste haigustega, on see jäänud paljudel juhtudel diagnoosimata. Seda arvatakse esinevat umbes viiel inimeset tuhandest. Kuid see arv võib olla tunduvalt suurem, sest täpset statistikat ei ole keegi koostanud. Näiteks arvatakse, et Soomes haigestub sellesse 2500 inimest aastas. Diagnoosi on saanud umbes 30 000 ja kindlakstegemata menieerikuid oletatakse olevat Soomes umbes 70 000.

​

Ei saa öelda, et seda haigust ei ole uuritud. Jaapanis tegutseb hulk nimekaid arste, kes sellega tegelevad. Neid on ka USA-s ja Euroopas. Isegi meil Eestis on olemas arste, kes on tuttavad selle haigusega.

​

Haiguse klassikalisteks sümptomiteks on tinnitus, kuulmislangus ja pearinglus. Nendest kõigist räägime hiljem. Neile liitub pearingluse poolt esile kutsutud iiveldus ja oksendamine ning survetunne haiges kõrvas. Pearinglus esineb tavaliselt haigushoogudena, mis on väga rasked. Patsiendile tundub, et teda ümbritsev keskkond keerleb. Haigushood võivad kesta mitu tundi, mille jooksul inimene ei ole võimeline tegema midagi. Püstiseismine on võimatu, sest patsient ei taju oma asendit ruumis. Haigushood esinevad ebareeglipäraste vahedega. Ainuüksi ühe haigushoo põhjal ei saa panna lõplikku diagnoosi, küll võib aga oletada ühe võimaliku põhjusena Meniere`i haigust.

​

Teiseks sümptomiks on kohin või mõni muu heli kõrvas. Tavaliselt tajub inimene seda ühes kõrvas, kuid küllaltki sageli on see tunnetatav terves peas. Kuulmislangus vaheldub haiguse sellel perioodil normaalsest kuulmisest vaegkuulmiseni. Hilisemas staadiumis kujuneb välja juba püsiv kuulmislangus, mida on võimalik kindlaks teha audiomeetriliste mõõtmistega. Kuulmislangus esineb põhiliselt madalate helide osas ehk siis vastupidiselt vanusest tingitud kuulmislangusele. Kui haiguse varajasemas staadiumis võib esineda kuulmise ajutist paranemist, siis hiljem seda enam ei juhtu ja kuulmislangus jääb püsivaks. Survetunnet haigestunud kõrvas esineb sageli, kuid kuna see on üsna ebamäärane ja võib juhtuda muudest teguritest, siis ainuüksi selle põhjal ei saa haigust diagnoosida. Prantsuse arst Prospér Ménière kirjeldas seda haigust juba 1861. aastal, kuid sellest hoolimata on haiguse põhjustaja siiani tundmata. Põhjuseks on pakutud peavigastust, läbipõetud kõrvapõletikku, vöötohatist, allergiat ja pärilikkust. Minul esineb neist lapsepõlves põetud keskkõrvapõletik. Ka minu ema kannatas ajutiste uimasushoogude all, kuid temal ei kujunenud välja lõplikke haigustunnuseid. Üsna sageli on haigestunud inimene teatud mõttes olnud töönarkomaan, kes ei suuda õigel ajal öelda „ei”.

​

Meniere`i haigusele on iseloomulik:

​

* krooniline sisekõrvahaigus, mille põhjust ei tunta

* haiguse kulgemine ebaregulaarne

* raskelttalutavatele pearinglustele liitub kuulmislangus ja tinnitus

* sisekõrva vedeliku lisandumine ja survetõus põhjustavad haigushoo

* haigestutakse 40 – 60 aastaselt (ei ole reegel)

* haigestuvad võrdselt nii mehed, kui naised

* läheneva haigushoo tundemärgis on tinnituse valjenemine ja survetunne kõrvas (paljud ei taju mingit muutust)

* haigus siirdub harva (25%) teise kõrva

* haigus ei põhjusta täielikku kurdistumist

* haigushood võivad esineda mitu korda nädalas, samas võib nende vahe olla aastaid. Haigushood võivad täielikult lõppeda.

​

Paljud inimesed võivad öelda, et neil on küll diagnoositud Meniere`i haigus, kuid haiguspilt on olnud erinev. Jah, neil on õigus. Meniere`i haigus on väga individuaalne. Öeldakse, et kahte samasugust haigusnähtu ei ole olemas. Sellepärast ei saa anda ka universaalseid soovitusi. Osadel inimestest tekib kõigepealt tinnitus, siis alles pearinglushood. Kuulmislangus liitub alles hiljem

​

3. Kõrvakohin e. tinnitus

​

Tinnitust esineb ka teiste haiguste puhul või iseseisva nähtusena, kuid Meniere'i haigusele omane tinnitus on mõnevõrra erinev.

​

Tavaliselt tekib tinnitus sagedase mürarikkas keskkonnas viibimise tõttu, kuigi on ka teisi põhjuseid, millel me selles artiklis ei peatu. Räägime siin tinnitusest ainult Meniere`i haiguse ühe sümptomina.

​

Inimene võib kuulda kõrvus kõige eriskummalisemaid helisid. Kui helitekitajaks ei ole mingi välispidine heliallikas, siis on tegemist tinnitusega (tinnare – helisema lad.k.) Seda nimetatakse sageli ka fantoomheliks.

​

Tinnitus esineb kõigil menieerikutel. See võib oma olemuselt olla madalahäälne kohin, kõrgetooniline vile või kõik selle vahepealt. See, kuidas inimene sellele reageerib, võib sõltuda tinnituse olemusest, valjusest, inimese helitundlikkusest ja veel mitmest muust seigast. Igaühel esineb aeg-ajalt tinnitust, eriti peale mürarikkas keskkonnas viibimist. Tavaliselt kestab see vaid lühikest aega, kuid umbes igal viiendal on tinnitus pidev. See võib kaduda mõneks ajaks, kuid tekib uuesti. Paljudel juhtudel segab see igapäevast elu. Tinnitus toob kaasa keskendumishäired, uinumisraskused, masenduse. Tinnitus võib olla isegi nii vali, et takistab kaasvestlejast arusaamist. Samuti võib see ka muutuda. Kui tavaliselt on tinnitus stabiliseerunud, siis menieerikutel vaheldub niihästi helivaljus, kui ka selle sagedus. Sellise nähtuse põhjus on teadmata. Oma osa võib olla inimese hetkeseisundil – väsimusel, stressil, vererõhul. Kõrge vererõhu puhul kuuleb inimene tavaliselt südamelöökide taktis pulseerivat kohisevat heli, mille tekitab vereringvool. Vererõhu normaliseerumisel see nähtus kaob. Sama võib esineda kaela- ja õlalihaste ülemäärase pingesoleku puhul. Vale hambumine on samuti üks tinnituse põhjustajaks. Ka mõned ravimid võimendavad tinnitust. Nendest kõige tuntumad on aspiriini e. atsetüülsalitsüülhapet sisaldavad ravimid, samuti mõned diureetikumid. Seda siiski vaid juhul, kui nende ravimite tarbimisega liialdatakse. Mõnikord on tinnitusheli lausa väljakannatamatult tugev. Mina kogesin hiljuti eriti valju tinnitust. Kui mul tavaliselt esineb tinnitus madalatoonilise kohinana, siis seekord oli tegemist kõrge undamisega, millele liitus veel vereringvoolust tingitud pulseeriv kohin. See nähtus kestis peaaegu terve öö. Alles vastu hommikut õnnestus lühikeseks ajaks uinuda.

​

Eraldi tinnituse moodustab keskkõrvas asuvate kuulmeluukeste lubjastumine ehk otoskleroos. Selle puhul ei toimi kolme luud ühendavad lihased enam amortisaatoritena, vaid suunavad kuulmekilele saabuva heli vahetult sisekõrva.

​

Erinevad inimesed tajuvad tinnitust erinevalt. Inimesed jagatakse iseloomu põhjal laias laastus neljaks – sangviinikud, koleerikud, flegmaatikud ja melanhoolikud. Sangviinikud on rahuliku iseloomuga, erutuvad ja ärrituvad harva ja tulevad lihtsalt toime raskusrega elus. Koleerikud on ägeda iseloomuga ja kergelt erutuvad. Nende jaoks on tinnitus väljakutse, mis muudab nad eelkõige vihasteks. Flegmaatikud seevastu ei ägestu, ei närveeri ja suhtuvad üldiselt rahulikult elumuutustesse. Nende jaoks on tinnitusega toimetulek kõige lihtsam. Minu õnneks kuulun just sellesse gruppi. Omaette grupi moodustavad melanhoolikud, kes vajuvad sageli enesehaletsusse. Just selles rühmas esineb tinnitusest põhjustatud enesetappe kõige rohkem.

​

Tinnitusega on siiski võimalik koos elada. Teraapiana kasutatakse lõõgastumist, rahustavat helitausta, mis vähendab tinnituse osakaalu, tervislikku eluviisi. Olulisemaks teraapiaks peetakse tinnituse ümberõpet, mille puhul kogenud terapeut juhendab patsienti muutma suhtumist tinnitusse. Sellise teraapia näitena tuuakse sageli võrdlust rongisõiduga, mille puhul inimene uinub rahulikult, tegemata välja vagunirataste kolksumisest rööbaste jätkukohtadel. Põhjuseks see, et ta teab, et see heli ei ole ohtlik (paralleel tinnitusega). Selline teraapia on pikaajaline, kestes sageli kaks-kolm aastat, kuid edaspidise meelerahu nimel on see vajalik. Viimasel ajal on hakatud eelistama meditatsiooni tinnituse ümberõppele. Selle eeliseks on asjaolu, et peale meditatsioonitehnikaga tutvumist on võimalik seda teha ka iseseisvalt. Niihästi Soome, kui ka Rootsi mõningates haiglates on avatud meditatsioonikabinetid.

​

Lisaks neile võib tinnituse puhul olla vajalik ka hambumuse korrigeerimine, sest vale hambumine on üks tinnituse põhjustajaid. Kogenud hambaarst teeb üsna lihtsa testiga kindlaks selle vajaduse. Akupunktsioon ja hüpnoos ei ole leidnud kinnitust tinnituse vähendajatena.

​

Kindlasti on vaja loobuda tubaka tarvitamisest ükskõik, missugusel kujul, ja alkoholist. Ka soola vähendamine igapäevases toidus on soovitav. Varem soovitati lõpetada ka kohvi ja tumeda šokolaadi tarvitamine, kuid viimaste uuringute põhjal ei ole need vastunäidustatud tinnituse, küll aga Meniere`i haiguse puhul.

Inimene ei ole loodud elama täielikus vaikuses. Vastupidi, vaikus võib mõjuda isegi hirmutavalt. Ega muidu ei oleks kasutusel väljend: „Vaikus enne tormi.” Kuulmislangus ei mõjuta tinnituse valjust. Tinnitus jätkub endiselt, ehkki keskkonnahelid, mis seni varjasid tinnitust, on vaegkuulja jaoks tunduvalt nõrgenenud. Seega tuleb neid kuidagi kompenseerida. Kõige lihtsam viis tinnitusega toimetulekuks on kasutada taustaheli, mis vähendab tinnituse mõju. Seejuures tuleb tähele panna, et helitaust ei tohi kunagi olla nii vali, et katab tinnituse. Vastasel juhul ei toimu harjumist. Vaikust tuleb kindlasti vältida! Tavalisemad soovitused on lasta raadiol või televiisoril vaikselt mängida või kasutada spetsiaalseid tinnituse jaoks mõeldud heliallikaid, mille on kümneid helivariante. Loodushelid on inimesele kõige omasemad ja rahustavamad. Piisava kogemuse olemasolul on võimalik ka ise salvestada omale DVD plaat sobivate looduslike helidega. Neid on võimalik alla laadida ka internetist. Tänapäevastel kuuldeaparaatidel on sisseehitatud nn. helimaskerid, mida on kuulmiskeskustes võimalik lasta reguleerida enda jaoks sobivaks. Õiseks kasutamiseks on saadaval helitekitavad padjad, mida kuulevad ainult need, kes sellist patja kasutavad.

Rahustavatest ravimitest ehk antidepressantidest on soovitav hoiduda. Kasu kõrval, mida neist saab, toovad need pahatihti kaasa sõltuvuse.

​

Paljud inimesed, kes külastavad meie Meniere foorumit, esitavad küsimuse, milliseid ravimeid me pakume tinnituse raviks. Põhjuseks tuuakse, et see või teine tuttav vabanes tinnitusest. Jah, et vaidle vastu – tinnitusest on võimalik vabaneda, kuid ainult sellisel juhul, kui selle põhjus on kõrvaldatav, nagu vererõhk, lihaspinge ja mainitud vale hambumine. Enamasti aga on tinnituse põhjus teadmata ja seega ei saa ka mingit ravimit soovitada, sest neid lihtsalt ei ole olemas.

​

4. Kuulmislangus

​

Meniere`i haiguse kulg on väga individuaalne ja see avaldub ka kuulmislanguses. Paljudel juhtudel ei ilmne see haiguse algstaadiumis. Enamasti ongi kuulmislangus see sümptom, mis tekib kõige viimasena. Haiguse alguse ja kuulmislanguse vahel võib olla isegi aastaid (mina haigestusin 1980. aastal, kuid kuuldeaparaadi sain alles 1995. aastal) Kuna kuulmislangus areneb tavaliselt märkamatult, ei osata tihtipeale selle olemasolu oletadagi. Alles siis, kui arusaamine kaasvestlejast muutub raskemaks, hakatakse kurtma kuulmislanguse üle. Tavalisemalt süüdistatakse teisi inimesi mittearusaadavalt rääkimises.

​

On öeldud, et Meniere`i haigus ei too kaasa kurdistumist ja kuulmine stabiliseerub umbes 50 – 60 db tasemele. Seda juhul, kui inimesel ei ole soodumust muul põhjusel arenevaks kuulmislanguseks. Enamasti ei tule staažikas menieerik toime ilma kuuldeaparaatideta.

​

Kuulmislangus algab Meniere`i haiguse puhul madalate helide kadumisest. Edaspidi hõlmab see juba ka teisi helisagedusi. Kuna kuulmislangus, nagu Meniere`i haiguski, on individuaalne siis mingist reeglipärast siin rääkida ei saa. On vaid öeldud, et haigus iseenesest ei too kaasa täielikku kurtust.

Kuulmislangus tehakse kindlaks kuulmiskeskustes audiomeetriliste mõõtmistega. Tavaliselt saab inimene kaasa paberile trükitud audiogrammi. Kuna see ei ütle tavainimesele midagi, paluge kindlasti uuringut teinud arstilt selgitust, mida üks või teine tähis tähendab.

​

Vahelduv kuulmine on omane Meniere`i haigusele. See tähendab seda, et ajuti kuuleb menieerik suhteliselt hästi. Samas, tihti juba mõne tunni pärast muutub kuulmine nii halvaks, et isegi kuuldeaparaadiga on arusaamine kõnest väga vaevaline. Sageli kaasneb sellega survetunne kõrvas. See ei tähenda siiski seda, et kõrva kuulmekäik oleks täis vaiku. Kui viimasest puhastamnisest on möödas pikem aeg, on soovitav külastada kõrvaarsti, kuid ka iga pereõde saab sellega hakkama. Teatud vilumuse korral on seda võimalik kõrvu loputada ka kodustes tingimustes, kuid sellisel juhul on soovitav, et keegi õpetaks eelnevalt seda tegema. Mitte mingil juhul ei tohi selleks kasutada vatitikku, sest sellega surutakse lihtsalt vaik vastu kuulmekilet. Enamasti siiski ei ole põhjuseks vaigukork. Tuleb lihtsalt säilitada rahulikku meelt ja oodata kuulmise paranemist.

​

Kuuldeaparaatide hankimine on oluline. Siin aga peituvad mitmed probleemid. Erinevad firmad pakuvad palju erinevaid mudeleid. On soovitav enne lõplikku otsustamist konsulteerida erapooletu asjatundjaga, kes teeb inimesele selgeks erinevate firmade poolt pakutavate kuuldeaparaatide head ja halvad küljed. Kuna kuuldeaparaatide puhul on tegemist üsnagi suure väljaminekuga, ei saa jätta otsuse tegemist ainuüksi firmade esindajate hooleks, kes on loomulikult huvitatud enda toodete pakkumisest. Kindlasti tuleb aga hoiduda postimüügi kataloogides pakutavatest odavatest „kuuldeaparaatidest”, millest vaegkuuljale ei ole mingit kasu. Asjatundlikku abi saab Eesti Vaegkuuljate Liidust.

​

Kuuldeaparaadi õige reguleerimine on samuti oluline. Kuid siin satub menieerik kokku probleemidega. Kui vaegkuulja kuulmislangus areneb aegamööda ja juba kord reguleeritud kuuldeaparaat sobib üsna pika aja jooksul, muutub menieeriku kuulmine väga sageli ja väga suurtes ulatustes. Seega ei ole võimalik pakkuda menieerikule kvaliteetset kuuldeaparaadi seadistamist. Kui aga menieerik märkab, et kuuldeaparaat, millega ta alles paari päeva eest normaalselt kuulis, moonutab kõnet, on kuulmiskeskusse mineku asemel soovitav hoopiski oodata. Tavaliselt taastub eelnev olukord mõne aja pärast.

​

5. Pearinglus

​

Kolmas Meniere`i haiguse sümptom ehk pearinglus esineb haigushoogudena väga erinevate ajavahedega. Haruldased pole juhused, kui vahe kahe järjestikkuse haigushoo vahel on aastaid. Kuid samas võivad need esineda ka mitu korda nädala jooksul.

​

Pearingluse puhul tunnetab inimene peamiselt ümbruse pöörlemist. Tavaliselt toimub see alati ühes suunas kas siis horisontaalselt või vertikaalselt. Haigushoog saabub enamasti alati ootamatult. Vaid vähesed menieerikud tunnetavad selle saabumist suurenenud tinnituse või survetunde tõttu kõrvas. Kõrvalseisjad on täheldanud ka haige erakordselt kahvatut näojumet. Kuulmisvõime langeb ja mõned helid tunduvad ebameeldivatena (misofoonia). Mina isiklikult ei ole kunagi mingit märguannet tunnetanud, vaid haigushoog on alati saabunud ilma mingisuguse eelneva hoiatuseta.

​

Edasine toimub väga kiirelt. Inimene kogeb kirjeldamatult halba enesetunnet ja juba räägitud pöörlemist. See tundub nii reaalsena, et paljud inimesed, mina kaasa arvatud, on oodanud iga hetk mööbli ja teiste esemete ümberpaiskumist, kui haigushoog tabab inimest siseruumis. Koheselt tekib ka iiveldus, mis ei kuulu küll sümptomite hulka, vaid on pearingluse tagajärg. Seismine ja isegi istumine on võimatu, sest puudub igasugune tasakaal. Kogu keha kattub sekundite jooksul külma higiga. Lamada on võimalik vaid ühes asendis, sest juba väiksemgi pea liigutamine kutsub esile tohutu karusselli. Pilku ei saa millelegi kinnitada, kuna kogu vaateväli liigub lakkamatult silmade ees. Kord on külm, samas hetke pärast palav. Mõnikord liitub sellega ka kõhulahtisus. Pulss, vähemalt minul, on madal, vererõhku ei ole suutnud mõõta, kuid tavaliselt öeldakse seegi olevat madal.

​

Selline olukord kestab küllaltki kaua. Alles mõne tunni pärast võib märgata, et vaateväli silmade ees jääb paigale ja pealiigutus et tekita enam maavärinat. Väsimus, mida haigus põhjustab, jääb tavaliselt kestma isegi järgmiseks päevaks. Mitmed allikad soovitavad tõusta voodist niipea, kui vähegi võimalik ja hakata ennast liigutama. Soovitus võib ju olla asjakohane, kuid kahjuks ei ole ma kunagi suutnud seda teoks teha. Füüsiliselt on see minu jaoks lihtsalt võimatu.

​

6. Heliülitundlikkus e. hüperakuusia

​

Mõiste heliülitundlikkus väljendab üksikisiku omadust kogeda heli ja sellele reageerimist. See ei ole mitte ainult tundlikkus valjude helide suhtes, mis on täiesti normaalne, vaid tavalise helitugevusega helide poolt põhjustatud ebamugavustunne. Inimesed, kellel see esineb, tunnetavad helisid palju valjematena, kui need tegelikkuses on.

​

Selline nähtus võib mõjuda väga häirivalt. Inimeste keskendumisvõime väheneb, nende meeleolu on häiritud ja ärritumine kerge tekkima.

​

Sajad tuhanded inimesed kogevad erinevate helide poolt tekitatud ebameeldivat, hirmutavat või valutekitavat aistingut. Kui tavalised keskkonnahelid, mis on teiste inimeste jaoks täiesti normaalsed, põhjustavad seda, võib tegemist olla heli ülitundlikkusega ehk hüperakuusiaga.

​

Hüperakuusia tunnetamiseks ei pea olema menieerik, kuid Meniere`i haigus toob sageli endaga kaasa ka selle nähtuse. Paljude jaoks esineb seda telefoniga rääkimisel. Hüperakuusia on inimestel erinev. Siin kahjuks ei ole olemas kõigile mõjuvaid vastumeetmeid. Raviks kasutatakse heliteraapiat. Üsna sageli on põhjust külastada psühhiaatrit. Kahjuks suhtutakse hüperakuusia all kannatavasse inimesse üsna ükskõikselt. Selle jaoks ei ole rahuldavat meditsiinilist seletust.

​

Hüperakuusia võib aastatega vaibuda ja inimene harjub ärritava heliga, kuid sageli see nähtus hoopiski süveneb. Pikemaajaline viibimine sellises keskkonnas, mille puhul helid ärritavad, tekitab väsimust ja masendust. Sellisel juhul võivad isegi helid, mis alguses tundusid meeldivatena, hakata lõpuks käima närvidele. See võib endaga kaasa tuua ka vererõhu rõusu, nagu mistahes füüsiline ärritaja. Inimesed, kes kannatavad hüperakuusia all, on vastuvõtlikumad stressiteguritele.

Hüperakuusiaga liitub sageli ka misofoonia ehk vastumeelsus teatud helide suhtes. Selle puhul tajub inimene ebameeldivatena teatud sagedusega helisid, samas kui teised, sama valjud helid ei avalda mingit mõju. Üks tavalisemaid on näiteks kriidiga tahvlile kirjutamisel tekkiv krigisev heli. Minu jaoks oli lapsena väljakannatamtu küünte viilimise heli.

​

7. Valguse ülitundlikkus

​

Sarnaselt heliülitundlikkusega võib Meniere`i haiguse puhul esineda ka valguse ülitundlikkust, mille puhul ere või teatud värvivarjundiga valgus tundub ebameeldivana. Ei ole harvad needki juhtumid, kui selline olukord, mil inimene satub ootamatult eredasse päikesevalgusesse, tekitab peatinglust ja tasakaaluhäireid. Vilkuv või värve vahetav reklaam tundub vastumeelsena. Epileptikul võib selline nähtus vallandada haigushoo ja sama võib juhtuda ka menieerikuga
 

8. Masendus

​

Masendumine ja kaasinimestest eemaldumine on nähtused, mis väga sageli esinevad Meniere`i haiguse puhul, kuid millesse suhtutakse isegi vastava ala spetsialistide poolt ükskõikselt. Ometi on just need üheks stressi ja depressiooni põhjustajateks, mis omakorda aitavad kaasa haiguse süvenemisele. Hirm tekkida võiva haigushoo ees on sageli nii suur, et inimene otsustab loobuda kõikidest tegevustest, mis ei ole tema jaoks möödapääsmatud. Kuna menieerikud teavad suurepäraselt, mis neid võib haigushoo tulles oodata, eelistavad nad kodust õhkkonda, kus ei ole pealtnägijaid ja kus on lihtsam oodata abi või haigushoo möödumist. Sarnaneb ju haigushoo poolt tekitatud vaatepilt purjus inimese käitumisele ja kes tahaks endast jätta sellist muljet avalikus kohas viibides? Tõsi, menieerikute jaoks on olemas käevõru kirjaga „Meniere`i haigus”, kuid kes vaevub seda tähele panema. Lihtsam on ju pidada haiget inimest joodikuks, kes on liiale läinud. Sellist olukorda on kõrvalseisjatel raske mõista. Kui aga haige inimene veedab suurema osa oma elust koduseinte vahel ja sealgi enamasti voodis, võib masendus olla kerge tekkima.

​

Põhilised masenduse sümptomid on:

​

* huvipuudus ümbritseva vastu

* erakordne väsimustunne

* töövõime langus

* enesekindluse ja algatusvõime puudumine

* enesehaletsus

* abitusetunne

* keskendumisraskus ja otsustusvõimetus

* korduvad enesetapumõtted

* aeglustunud reaktsioonid

* mälu vähenemine

* magamisprobleemid

* isupuudus

* emotsionaalsuse vähenemine kuni täieliku huvipuuduseni

​

Need on ainult mõned näited, mida masendus võib endaga kaasa tuua. Paljudel juhtudel lisandub veel ka põjuseta ärritumine, solvumistunne ja muud negatiivsed emotsioonid. Inimene võib otsida kaastunnet ja arusaamist teiste poolt seda leidmata, sest teave haiguse kohta on vähelevinud ja väliselt ei paista ükski menieerik haigena. Meditsiin pakub lahenduseks ainult ravimeid, mis ei kõrvalda põhjust, vaid lihtsalt peidavad selle.

​

Kui masendus kestab nädalaid ja sellega liitub selgeid meeleolu muutusi, nagu soovimatus millegagi tegeleda peale vältimatute toimingute, energiapuudus, unehäired ja muud välispidiselt nähtavad ilmingud, võib rääkida meditsiinist tuntud masendussümptomitest, mille jaoks on olemas selged kriteeriumid. Selline olukord võib kaasa tuua olulisi muutusi inimese füüsilises ja vaimses tervises. Niisuguse olukorras vajab inimene spetsialisti abi kas pikemaajalise koostööna või kasvõi ühekordse konsultatsioonina.

​

Kuna inimese psüühlist olukorda ei ole võimalik mõõta laboratoorselt ega ole selle jaoks ka mingeid piirväärtusi, peab enamasti leppima inimese subjektiivsete hinnangutega iseenda olukorra kohta. Ei ole võimalik määrata, missugune käitumine on normaalne või siis milline kõrvalekalle on sellel konkreetse inimese puhul. Meeleolu ja selle vaheldumist kirjeldatakse sõnade ja väljenditega ning ainult harva võib inimese käitumine ja välispidine olemus viidata sellele, et tugi või abi on vajalik.

​

Inimene võib siiski teha küllaltki palju oma enesetunde parandamiseks. Eelkõige oleks vaja otsida kontakti teiste, samasuguses olukorras olevate inimestega. Nendelt või saada arusaamist, tuge ja võib-olla ka kasulikke soovitusi oma olukorra parandamiseks.

​

Minu haigus elas oma elu. Mitte kunagi ei võinud ma kindel olla, millal saabub järgmine haigushoog. Haiguse algstaadiumis ei esinenud neid sageli, kuid need, mis tulid, olid rasked. Enamasti tekkisid need öösiti. Ja jällegi, ilma mingi hoiatuseta, hakkas voodi lainetama ja kohutav tunne koos iiveldusega sai elu osaks. Selleks ajaks oli kogu saadaolev info juba selge. Õieti polnudki midagi selgeks saada, sest see piirdus vaid haiguse kirjeldaja nimega ja napi teatega, et haiguse põhjus on teadmata. Kusjuures 1934. aastast pärinev Eesti Entsüklopeedia ja 1986. aastal välja antud meditsiini käsiraamat ei erinenud sisukuse poolest teineteisest kuigivõrd. Ainuke lohutus oli see, et enam ei pidanud kartma mingit tõsist tagajärge, kui mitte arvestada erakordset väsimust peale haigushoogu. Arste ma enam kuigi sageli ei külastanud, sest midagi uut ma neilt ei kuulnud. Teadsin juba ette, et igakordne külastus lõpeb betaserci mainimisega.

​

9. Haiguse põhjustajad

​

Ka kõige täiuslikum meditsiini käsiraamat ei suuda hõlmata Meniere`i haiguse täielikku kirjeldust. Erinevalt mõnest muust „klassikalisest” haigusest on sellel nii palju kõrvalekaldeid, nagu on ka seda põdevaid inimesi.

​

Sisekõrva suurus vastab umbes herneterale, selle sees toimuvad protsessid on aga väga keerukad. Kuigi haigust tuntakse juba üle pooleteise sajandi, ei teata sellest väga palju. On teada, ei haiguse algallikas on sisekõrvas ja et haigusele tüüpiline on vedeliku rõhu tõus. Kuidas see tekib? Sellele kõige olulisemale küsimusele ei ole veel vastust. Üks teooria räägib, et vedelikku toodetakse liiga palju, teine, et vedelikku imendub liiga vähe. Tulemus on siiski mõlemal juhul sama – vedeliku rõhk suureneb. Sisekõrvas oleva endolümfi (rakkudeväline vedelik) kogus on väga väike, ainult 3-5 miljondikku liitrit. Seega ei ole küsimus suurest vedeliku liikumisest. Paljud spetsialistid oletavad, et Meniere`i haiguse puhul nõrgeneb kuulmine selle tõttu, et suurenenud surve (endolümfaatiline hüdrops) venitab karvakujulisi kuulmisrakke, mille tulemusena need ei edasta enam normaalselt heli aju kuulmiskeskusesse. Kui surve lakkab, muutub ka kuulmine normaalseks. Kui aga see protsess jätkub pikema aja jooksul, rebitakse kuulmisrakud oma kohalt ja kuulmine kahjustub püsivalt, jäädes umbes 60 db tasemele. Kõrvas on kaks vedelikku, perilümf ja endolümf, mis on teineteisest eraldatud õhukese kelmega. Haigushoogude põhjustajaks peetakse kelme rebenemist surve tagajärjel. Kuna peaasjalikult naatriumisooladest koosnev endolümf on mürgine kuulmis- ja tasakaalunärvide jaoks, lakkavad need mõneks ajaks normaalselt toimimast. Sellest tingituna ei saa aju enam õiget teavet. Kelme on siiski iseparanev ja sellega koos lakkab ka haigushoog. Sageli või pikemaajaliselt esinevate haigushoogude tõttu võib kelme vigastus olla nii suur, et see enam ei parane ja tasakaaluprobleem ning kuulmislangus jäävad püsivaks. Paljud uuringud toetavad seda teooriat.

​

Haiguse vallandajad võivad olla tingitud muudest haigustest, elustiilist, ümbritsevast keskkonnast või toidust ja joogist. Te peate jälgima ennast ja olukorda, et teha kindlaks, mis just on teie haigushoogude põhjustajaks. Need põhjustajad võivad erinevate inimeste puhul erineda väga palju, kuid mingi ühine joon on nendes olemas. Kui te olete selgusele jõudnud, tuleb järgmiseks hakata mõtlema, kuidas neid tegureid vältida. See võib tähendada oma eluviiside täielikku muutmist, mingi toidu vältimist või mõnede toimingute ärajätmist. Tõsi küll, mitte alati ei ole võimalik leida mingit konkreetset põhjust. Kuid isegi sellisel juhul olete teinud oma tervise heaks, mida suutsite.

​

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et rakutasandil toimuvatest protsessidest Meniere`i haiguse puhul saadakse veelgi puudulikult aru, ehkki haiguse arenemine on üldjoontes tuntud. Tänapäevane meditsiin on siiski juba küllaltki palju arenenud ja see, mis veel aastate eest osutus võimatuks (endolümfaatilise hüdropsi kindlakstegemine) on praegusel ajal tänu kompuutertomograafiale võimalik. Loodetavasti on ehk 10 aasta pärst võimalik juba ka haiguse mehhanismist aru saada ja selle jaoks tõhus ravi leida.

​

10. Haiguse diagnoosimine

​

Meniere`i haiguse diagnoosimine valmistab ka kogenud arstile peamurdmist. Haigust iseloomustab kolm sümptomit – pearinglus, tinnitus ja kuulmislangus. Põhiliseks probleemiks on siin see, et kõik sümptomid ei kujune välja ühekorraga, st. samaaegselt. Eraldi võetuina esinevad nimetatud sümptomid paljude haiguste puhul. Kuid näiteks kuulmislangus võib osutuda märgatavaks alles aastate pärast, kui see hakkab patsiendile endale juba probleeme valmistama. Loomulikult on võimalik audiomeetrilise mõõtmisega seda avastada juba varemgi, kui inimene sellekohase kaebusega arsti poole pöörduks.

​

Üks pääsuke ei too veel kevadet ja ka üks pearinglushoog ei kõnele Meniere`i haigusest. Selleks peab esinema mitu järgnevat haigushoogu, mis peavad kestma üle 20 minuti. Tinnitus on subjektiivne nähtus, mida saab kindlaks teha ainult patsiendi enda ütluste põhjal.

​

Meniere`i haiguse põhilised tundemärgid:

​

* vähemalt üks kord audiomeetrilise mõõtmisega kindlaks tehtud kuulmislangus

* kõrvakohin ehk tinnitus või survetunne kõrvas

* korduvad pearinglushood

* haigushood on vähemalt 20 minuti pikkused

​

Haiguse õigeaegne diagnoos kergendab tunduvalt menieeriku olukorda. Kuigi haigushood sellega ei kao, teab ta nüüd vähemalt, millega on tegemist ja mida võib haiguselt oodata. Seega ka seda, kuidas oma elu jätkata.

​

Kuna haigus kulgeb inimestel väga erinevalt, siis on ka diagnoosi panek keeruline. Põhiliseks meetodiks on nn. välistusmeetod, mille puhul hakatakse üksteise järele välistama kõiki sarnaste süptomitega haigusi, kuni järele jääb kõige tõenäolisem. Antud juhul siis Meniere`i haigus. Ja isegi siis ei pruugi diagnoos olla veel 100% täpne.

​

Üheks uuringutest on juba mainitud kompuutertomograafia, millega jälgitakse vedelikupaisu patsiendi sisekõrvas. Nüstagmomeetrilise uuringuga saab kindlaks teha silmaterade tahtele allumatut liikumist, mis on omane Meniere`i haigusele ja mis kutsutakse esile külma ja sooja vee või külma ja sooja õhu suunamisega kuulmekäiku.

​

11. Haiguse ravi

​

Selleks, et selle all kannatajad saaksid Meniere'i haigusest üle, peavad nad muutma oma hoiakuid, vananenud tavasid ja üleüldist passiivselt aktsepteeritud veendumust, et haigusel ei ole teadaolevat põhjust ja järelikult ei ole ka ka teadaolevat ravi. Tõsiasi on, et ei ole olemas lõplikku põhjust ja järelikult ka lõplikku ravi. Selleks on olemas omad põhjused ja sellest me ka räägime.

​

Meniere`i haigust põdevale inimesele on olulised tervislik eluviis, vähesoolane toit, piisav uni, stressi vältimine, tasakaaluharjutused, pakutav ravi ja vajaduse korral kirurgilised sekkumised. Viimasel ajal on gentamütsiinisüstid kõrvaldanud vajaduse kirurgiliste operatsioonide järele. Üldine tervislik seisund ja liikumine on oluline. Heas füüsilises vormis olev inimene saab kergemini hakkama ka haigushoogudega. Liikumine parandab ka tasakaalu, eriti kui seda tehakse looduslikul maastikul kõndides.

​

Osa patsientidest saab hakkama ilma mingisuguse ravita. Nad lihtsalt elavad üle need ebameeldivad haigushood ja jätkavad oma igapäevast elu. Harvadel juhtudel saadakse mõningast leevendust ravimitest. Umbes 25% menieerikutest vajab kirurgilist ravi või gentamütsiinisüste. 25% haigestub ka teine kõrv, kuid tavaliselt kulgeb see kergemini, kui esmakordne haigestumine. Ja osadel menieerikutest lõppevad haigushood täielikult, kuigi tasakaaluprobleemid jäävad. Siiski ei saa selle peale lõplikult loota, sest Meniere`i haigus sarnaneb viitsütikuga pommiga, mis ootab vaid vallandajat.

​

Varajasematel aastatel oli kasutusel kirurgiline sekkumine, millest tuntumaid oli labürintektoomia ehk sisekõrva täielik eemaldamine ja/või tasakaalunärvi läbilõikamine. Gentamütsiini kasutuselevõtt lõpetas sellised operatsioonid. Gentamütsiin on ravim, mis vähendab närvide, antud juhul siis tasakaalunärvi tundlikkust. Selle puhul süstitakse täpselt doseeritud annus gentamütsiini läbi kuulmekile keskkõrva. Ravimi kogus oleneb sellest, millist efekti soovitakse saavutada. Erinevate doosidega on võimalik kas nõrgendada tasakaalunärvi tundlikkust või raskematel haigusjuhtudel hävitada kuulmisnärv täielikult. Olenevalt vajadusest korratakse süsti.

​

Seda peetakse hetkel kõige paremaks ravimeetodiks, kuid sellega liitub ka probleeme. Esitaks kaasneb sellega kuulmise nõrgenemine. Teiseks tekitab närvi tuimendamine tasakaaluprobleeme. Noored inimesed taluvad seda hästi ja tasakaalu jäämine vaid ühe tasakaaluelundi hooleks ei mõjuta nende elukvaliteeti. Eakamatele inimestele on see aga raskem Paljud neist ei suuda enam saavutada normaalset tasakaalu. Positiivseks pooleks on see, et haigushood lakkavad või nõrgenevad tunduvalt.

​

Mõningatest teraapiameetoditest võiks mainida veel keskkõrva ülerõhuteraapiat, mille puhul on kasutusel kaks erinevat varianti – barokamber ja portatiivne Meniett-seade. Esimesel puhul kasutatakse tuukritele hästituntud suletud ruumi, milles tekitatakse ülerõhk kessoontõve raviks. Teisel juhul on tegemist väikese, akvaariumipumba põhimõttel töötava seadmega, mis saadab keskkõrva lühiajalisi suruõhuimpulsse kuulmekilesse paigutatud šundi kaudu. See on võrreldav pneumaatilise massaažiga, mida paljud on kogenud, kui ninasõõrme kaudu pumbatakse kummipalliga keskkõrva suruõhku. Sellise teraapia ideeks on, et õhusurve aitab kaasa vedeliku imendumisele sisekõrvast. Siiski ei ole selle puhul võimalik rääkida märkimisväärsetest tulemustest. Pealegi on portatiivne seade üsna kallis. Selline teraapia võib olla otstarbekas, kui haigus on alles algstaadiumis ja haigushood ei ole veel tekitanud nimetamisväärset kahju tasakaalurakkudele.

​

Ravimiteks kasutatakse tavaliselt betaserci ja vedelikku eemaldavaid vahendeid - diureetikume, iivelduse puhul metaklopramiidi. Betasec registreeriti Euroopas 1970. aastal ja see kujunes kohe peamiseks ravimiks Meniere`i haigusel. Eestisse jõudis see tunduvalt hiljem. Selle ravimi peamine funktsioon on veresoonte laiendamine. Eriti kehtib see kapillaarsete veresoonte puhul, mis on sisekõrvas. Ravimi toime ei ole siiani veel päris selge. Kuid oma populaarsusele vaatamata, ei aita betaserc kaugeltki kõiki menieerikuid ja osa juhtivaid spetsialiste arvabki, et selle puhul on tegemist platseeboefektiga. USA-s ei ole betaserc ravimite nimekirjas. Vitamiinidest on soovitatud kasutada D3.

​

Haigushoogude leevendamiseks on kasutusel lühiajaliselt mõjuvaid ravimeid. Neist põhilised on vertipam, primperan, rivatril ja stemetil. Kasutatakse ka teisi rahustavaid ravimeid. Need määrab arst patsiendi individuaalsust arvestades. Tuleb kindlasti tähele panna, et neid ravimeid ei tohi kasutada regulaarselt, vaid ainult hetkevajadusest lähtuvalt, sest neil on omadus tekitada sõltuvust. Vertipam on kuuldavasti vähese nõutuse tõttu turult eemaldatud. Seda asendab stemetil, mida kasutatakse vahetult algava haigushoo puhul, lastes sellel keele all sulada parema imenduvuse saavutamiseks. Neid ravimeid ei leia Eestist, vaid need tuleb paluda perearstil tellida. Kindlasti tuleb arvestada sellega, et neid ei tarvitataks omaalgatuslikult, vaid ainult arsti soovituse põhjal. Soomes on eriti Stemetil menieerikute hulgas väga populaarne.

​

Üsna paljudel patsientidel ägeneb haigus, haigushoogude vahelised perioodid lühenevad ja nende arv suureneb. 10-30% haigetest ei reageeri ravimitele ja ka üldiselt soovitatud soola vähendamine ei anna soovitud efekti. Enamik patsientidest peab pearinglushooge kolmest sümptomist kõige raskemaks, kui taas teised arvavad sama tinnituse kohta. Haigushood võivad tuua kaasa patsiendi eemaldumise ühiskonnast ja sotsiaalne läbikäimine teiste inimestega võib lõppeda. Haiguse muudab raskemaks selle ootamatu saabumine.

​

​

Järgmisele leheküljele