2. lehekülg

 

 

12. Mida ise ette võtta?

​

Haigushoogude põhjustajatest arusaamine ja nende äratundmine aitab teil hoiduda neist või vähendada nende osatähtust teie elus, mille tulemusena võite vältida pearinglushoogusid ja muuta oma elu rahulikumaks.

​

* hoolitse normaalse päevarežiimi eest

* liigu regulaarselt

* toitu tervislikult

* kui vähegi võimalik, siis võimle

* veeprotseduurid on kasulikud närvisüsteemile

* väldi alkoholi ja narkootiliste ainete kasutamist

* loobu liigsest soolast

* ära isoleeri ennast kaasinimestest

* tegele sinu jaoks meeldivate asjadega

* kiida ennast ja premeeri õnnestunud tegevuse eest

​

Kõik see ei ole muidugi lihtne, kuid teatava eneseületamise puhul siiski võimalik. Selle asemele, et ennast haletseda, tuleb tegutseda. See peab saama inimese elunormiks.

​

On olemas palju võimalikke ohuallikaid, kuid üks, millega kõik arstid on üksmeelselt nõus, on naatrium. Liigne naatrium teie organismis lisab tunduvalt ohtu haigushoogude tekkeks. Põhjuseks on siin see, et naatrium seob vedelikku ega lase sellel normaalselt väljuda.

​

Spetsialistid arvavad, et alkohol ja eriti õlu on paljude jaoks haigushoogu vallandavad tegurid. Esiteks on alkohol sisekõrva suhtes mürgine ja õlles sõltuvalt valmistajast võib mõnikord olla küllalt palju naatriumi, mis muudab selle kahekordselt ohtlikuks. Päeviku pidamine aitab tähele panna, millal tekkis haigushoog, kui te juhtusite tarvitama alkoholi. Kui see juhtus joomise ajal, vahetult pärast seda või järgmisel päeval, siis oleks mõttekas mõneks ajaks vältida alkoholi, et näha, kas haigushood jätkuvad sellest sõltumata. Võib-olla oleks kasulik lõpetada igasugune alkoholitarvitamine. See on teie enda otsustada. Olen leidnud artikleid, milles üks arst soovitab loobuda alkoholist ja samas ei pea teine arst vähest alkoholitarvitamist probleemiks. Iga inimene on individuaalne ja ühest soovitust ei ole olemas.

​

Mõningaid rasvu sisaldav toit võib samuti põhjustada probleeme, kuna see põhjustab kolesterooli ladestumist veresoontesse. See omakorda takistab verevoolu sisekõrvas ja selle ümbruses ning võib kaasa aidata Meniere`i sümptomite tekkimisele. Kuna suhkru ülejääk säilitatakse kehas rasvana, on mõttekas vältida liigset suhkrut, aga ka transrasvu, küllastunud rasvu ja hüdrogeenitud rasvu.

​

Viisin läbi küsitluse Soome Menierefoorumis ja sain kinnituse, et mitte ainult soolane, vaid ka liiga magus toit võib olla üheks haigushoogude põhjuseks. Eriliselt tervisevaenulik on kunstlik magustusaine – aspartaam.

​

Inimesed on märganud, et suures koguses magusa toidu ja eriti šokolaadi söömine võib tekitada üsna kiiresti seisundi halvenemise. Sama juhtub ka, kui juua kofeiini sisaldavaid karastusjooke. Arvamused on selles osas erinevad, nii nagu kõigi nende võimalike vallandajate puhul on meie endi ülesanne silma peal hoida, mida süüa ja juua, ning peagi mõistame, mis neist põhjustavad meile probleeme. Puhas tume šokolaad on orgasnismile üldiselt hea ja sisaldab organislmile kasulikke antioksüdante.

​

Kindlasti tuleb vältida kunstlikke magustusaineid, nagu näiteks aspartaam, mis sisaldab organismile kahjulikke aineid.

​

Hea kvaliteediga, puhas, mitte-GMO kohv on mõistlikus koguses kasutatuna tervisele ohutu, samas kui odavad, töödeldud kohv ja kofeiiniga küllastatud nn. energiajoogid suurendavad peaaegu kindlasti meie haigushoo võimalusi. Aga sanuti ärge uskuge reklaame kofeiinivaba kohvi tervislikkusest! Kofeiinieemaldusprotsess, milles kasutatakse põhiliselt kemikaale, võib sageli põhjustada mitmete toksiliste ainete sattumist kohvisse.

​

Suitsetamine on kõige ilmsem tervisevaenulik tegevus ja enamik arste soovitab menieerikutel sellest tingimusteta loobuda. See käib igasuguse tubakatarbimise kohta. Suitsetamine põhjustab veresoonte, eriti kapillaarsete veresoonte ahenemist, mis on ainult üks tubaka kahjulikest omadustest. Paljude jaoks on suitsetamisest loobumine tõsine väljakutse, kuid mõelge nendele probleemidele, mida haigus endaga kaasa toob. Isegi, kui suitsetamise lõpetamine aitab kaasa ka osade haigushoogude ärajäämisele või kergenemisele, on see siiski suur samm meie tervise heaks. Ka tänapäeval propageeritud e-sigaret kuulub riskitegurite hulka.

Kui tubakas ehk siis nikotiin on keelatud, siis seda peavad olema ilma mingisuguse kahtluseta ka igasugused muud narkootikumid. Mõjuvad ju nn. mõnuained nikotiiniga üsna sarnaselt, ainult et kümneid kordi tugevamalt. Seda üllatavam oli mul lugeda Kanada Meniere`i haiguse spetsialisti Karin Hendersoni poolt saadetud artiklist, et mõned arstid Californias soovitavad kasutada Meniere`i haiguse puhul meditsiinilist marihuaanat. Kuna ta ise suhtus sellesse negatiivselt, siis ei räägi ma sellest siin pikemalt.

​

Kui elame piirkonnas, kus kasutatakse veepuhastusseadmetes fluoriidi, on meil olemas järgmine ohuallikas. Vee fluoreerimiseks kasutatav heksafluorosilikhape on mürgine ja võib kahjustada ajutegevust. Väidet, et fluor mõjub hambapastas kasulikult hammastele ei ole leidnud kinnitatust.

​

Mitmed kodused veepehmenduseadmed on menieerikulr kahjulikud Tavaliselt koosnevad need konteinerist, mis sisaldab graanuleid ehk kationiiti. Need kujutavad endast ioonivahetajaid, mis asendavad vees teatud kemikaale, mis muudavad vee karedaks (kaltsium ja magneesium) tavaliselt naatriumiga. Kui need graanulid täituvad kaltsiumi ja magneesiumiga, puhastatakse need, asendades nimetatud soolad naatriumsooladega. Selliselt töödeldutena jätkavad graanulid kaltsiumi ja magneesiumi absorbeerimist ja naatriumiga asendamist. Seega enne sellise seadme muretsemist tuleb kindlasti uurida müüja käest nende tööprotsessi.

​

Üks võrdlemisi tavaline nähtus on menieeriku enesetunde halvenemine õhurõhu muutuste tagajärjel. Patsiendid tunnetavad rõhu suurenemist kõrvades, kui atmosfääris on baromeetrilisi muutusi. See ei avaldu kaugeltki mitte kõigil inimestel, kuid tasakaaluprobleemidega inimeste puhul on see küllaltki sageli esinev nähtus. Paljud inimesed kurdavad, et madalrõhkkonnaga kaasnevad niisked ilmad soodustavad haigushoogude teket. Arstid võivad sellega nõustuda või mitte, kuid see on tavaline tähelepanek menieerikute seas. Ka mina ise olen kogenud sama. Jaapanis, kus Meniere`i haigusele põõratakse keskmisest suuremat tähelepanu, on arstid täheldanud menieerikute kaebuste suurenemist taifuunide perioodil.

​

Probleemiks võib olla ka küünelakieemaldaja, mis sisaldab atsetooni. Ainuüksi selle kasutamine kinnises ruumis tähendab, et hingate sisse mürgist õhku, mis võib põhjustada pearinglust. See käib ka paljude teiste nn. kodukemikaalide kohta, mida me pahaaimamatult kasutame. Tervele inimesele ei pruugi see koheselt märgatavat mõju avaldada.

​

13. Kust leida abi?

​

Kuna Meniere`i haigus ei ole haigus selle sõna otseses mõttes (paljud spetsialistid ei ole nõus seda haiguseks nimetamagi), siis ei saa rääkida ka konkreetsest klassikalisest ravist. Ühest ravi lihtsalt ei ole olemas. Parim variant on liitumine mõne grupiga, kus osalevad selle all kannatajad. Sealt võib saada ka nõuandeid, mida keegi on oma olukorra kergendamiseks ette võtnud ja kuidas see on neid aidanud. Viibides koos inimestega, kes teavad, mida keegi peab üle elama, on rahustav. Eriti, kui näha, et on ka teisi samasuguseid inimesi, kes oma eluga toime tulevad. See motiveerib inimest kasutama oma jõuvarusid.

​

Teistest võimalustest on tavalisemad:

​

* kuulmiskeskuste külastamine

* psühholoogiga vestlemine

* kogemusnõustaja abi

​

Vestlus psühholoogiga on oluline, kui inimene tunneb, et ta elu on haiguse tõttu ummikus. Sellisel juhul on depressioon kerge tekkima. Vaimset tervist võib vaadelda kui inimese kaitsevõimet, sotsiaalset sõltumatust ja hästi arenenud identiteeti. Vaimse tervise keskseks ilminguks on aga reaalsuse tunne, st võime jälgida oma mõttemaailma ja välist reaalsust rasketes elusituatsioonides. Reaalsuse suur moonutamine on sageli tõsise vaimse häire, psühhoosi ja psühhiaatrilise abi vajaduse märk.

​

Igapäevaelus kujutab depressioon endast üldiselt mööduvat ja hetkelist rusutust. Iga inimene tajub mingil eluhetkel kurbust, pettumust, meeleheidet, mis ei kesta tavaliselt kauem kui mõned päevad. Mõnikord leidub nendele tunnetele põhjus, mõnikord mitte. Tavaliselt tullakse sellega toime ja ei vajata enam muul viisil abi. See on osa normaalsest emotsionaalsest elust, samuti kurbusest, hirmust ja ärevusest. Hirm on tervislik vastus pettumusele või muutustele. See on reageerimine juba toimunud sündmus(t)ele.

​

Sügav depressioon on püsiv meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine, energia vähenemine ning mille tulemusena langeb tegutsemisvõime ja elukvaliteet.

​

Depressioon ja ajutine masendus ei ole aga üks ja seesama. Depressiooni korral võib halb enesetunne püsida nädalaid või kuid ning negatiivsed tunded on nii tugevad, et hakkavad segama igapäevaelu. Inimene on kaotanud ümbritseva vastu huvi, mõtteis valitseb lootusetus ning mitte miski ei paku rõõmu.

​

Minu arst, kes haigusele eksimatult diagnoosi pani, kirjutas mulle välja vereringe parandamiseks trentali ja iivelduse vastu metaklopramiidi. Võimalik, et trentalil oli mingi kergendav toime, sest esimese ja teise haigushoo vahel oli rohkem kui aastane vahe. Samas võis see olla ka normaalne haiguse kulg. Edaspidi ei märganud ma enam mingit positiivset tulemust ühegi ravimi puhul. Betaserc saabus meie ravimiturule alles hiljem ja loomulikult kirjutas siis iga arst, keda külastasin, mulle seda. Hiljem, kui olin veendunud, et minu jaoks on see kasutu, loobusin seda tarvitamast. Täis lootust külastasin ka paari homöopaati, kuid peale märkimisväärse rahakulu ei olnud sellest mingit kasu. Hiljem kasutasin nö. oma käe peal homöopaatilist ravimit nimega vertigoheel. Mõneks ajaks näis, et sellest oli natuke kasu, kuigi spetsialistid peavad ka seda platseeboks (näiliseks ravimõjuks).

​

Tablettide neelamisega haigushoo ajal oli probleeme, sest igasugune katse midagi kõrist alla saada lõppes tavaliselt oksendamisega. Selle asemel jõin väikeste lonksude kaupa piparmündi- või palderjaniteed. Tundus, et kuigivõrd leevendas see olukorda. Higistamise ja oksendamisega kaotab menieerik üsna palju vedelikku, mida tuleb asendada.

​

14. Elukeskkond

​

Menieerik vajab ennekõike rahu. See kehtib ka teda ümbritseva keskkonna kohta. Kirevad värvid, tapeedid, põrandavaibad ei sobi menieeriku elu- ja tööruumidesse. Kõige paremad on pastelsed, võimalikult vähese mustriga seinakatted ja tekstiil. Mõne üksiku värvilaiguga võib ka menieerik oma kodu dekoreerida. Sobiva lahenduse leiab igaüks ise.

​

15. Kodu ohutuks

​

See on väga oluline. Kuna menieerik ei tea kunagi, millal järgmine haigushoog teda üllatab, tuleb hoida põhilised käiguteed vabadena kõrvalisest esemetest. Kõik, millest tuge otsiv käsi võib kinni haarata, tuleb tühjendada seal leiduvast lahtisest kraamist. Kukkumine on kaugelt ohtlikum, kui haigushoog ise. Köök ja vannituba on kaks sellist kohta, mis vajaksid kindlasti revideerimist. Enamasti leidub just köögis hulgaliselt purke ja topsikuid, mis lahtiselt laual või käeulatuses asetsevad. Tõstame need ümber riiulitesse või paigutame kappi. Lahtised põrandavaibad võivad samuti olla ohtlikud, kui inimene nende servade taha komistab. Kodu hubasuse mõttes on need muidugi omal kohal, aga ohutuse jaoks mitte.

​

Vannituba on teiseks ohuallikaks. Paljud inimesed on seal kukkunud ka ilma mingi haiguseta. Näitena võib tuua Rooma paavsti, kes vannist välja astudes libastus, kukkus ja oma reieluukaela murdis. Menieerik on väga haavatav, sest tema tasakaal on ka ilma haigushoota üsna küsitav. Haigushoo saabudes on ta aga täielikult abitu. Seega on kindlasti vaja midagi, millest vajaduse korral kinni hoida. Selleks sobivad iminappadega käepidemed, mida saab vannitoas sobivasse kohta paigutada. Seejuures tuleb muidugi veenduda, et seinaplaadid on korralikult kinnitatud. Duši all võib pesta ennast ka istudes. Põrand ja eriti dušialune ruum peaks olema kaetud mittelibiseva kattega.

​

16. Toidulaud

​

Iga haigus esitab põdejale omad nõudmised. Nii ka Meniere`i haigus. Normaalolukorras püsib sisekõrva vedelikkude kogus tasakaalus. Nendes on kindlas vahekorras naatriumi- ja kaaliumisoola ning väheses koguses muid elektrolüüte. Meniere`i haiguse puhul on sisekõrva rakkude tegevus häiritud ja selle tulemusena suureneb eriti endolümfi kogus ehk siis naatriumi hulk. Võimalikul vähesoolase (2 g keedusoola) või täiesti soolavaba toiduvalikuga on võimalik vähendada või lõpetada haigushood. Vähesoolaseks toiduks peetakse sellist, milles on kuni 0,8 g naatriumit. Siiski ei ole võimalik lõplikult soolast loobuda, sest organism vajab seda teataval hulga. Tavaliselt aga tarbime igapäevases elus soola tunduvalt rohkem, kui vajalik.

​

Niisiis on üks olulisematest ettevõtmistest soolatarbimise vähendamine. See on küllaltki problemaatiline, sest tavaliselt on valmistoitudes (leib, juust, lihatooted) küllaltki palju soola. Õnneks kehtib toiduainetööstuses nõue varustada kõik pakendid teabega koostise kohta. Enamasti on see küll sildil väga väikeses kirjas. On soovitav kanda poes kaasas luupi, et näha seda kirbukirja. Mõned tootjad teatavad soola asemel tootes oleva naatriumkoguse. Sellisel juhul tuleb see arv korrutada 2,5-ga, et saada kätte soolakogus. Tuleb silmas pidada, et nn. säilitusained, eriti naatriumglutamaat, kujutavad endast suurt soolakogust.

​

Inimestele valmistab tavaliselt probleeme mageda toiduga harjumine. Seda peetakse maitsetuks ja mõnes mõttes on see ka tõsi. Kuid toite saab maitsestada ka muu, kui ainult soolaga. Minu haiguse ajal ei olnud selleks palju võimalusi, sest maitseainete valik oli väga väike, kuid praegusel ajal on saadaval igale maitsele midagi. Pealegi on olemas ka kaaliumil põhinevat soola, millega tavalist NaCl ehk keedusoola asendada. Lisaks sellele harjub meie maitsemeel üsna ruttu magedama toiduga.

​

Esimene asi, mida kogenud arst menieerikule peaks soovitama, on vähendada soolatarbimist (minule, tõsi küll, ei öelnud seda kunagi ükski arst). Uuringute põhjal tarvitab keskmine inimene tavaliselt 7 – 10 g soola ööpäevas, mis ületab tunduvalt organismi vajaduse. Soome Südameliidu soovituseks on mitte ületada 5 g ööpäevas. Menieerikutele kehtivad veelgi suuremad piirangud ja 2 g ööpäevas on kindlaksmääratud norm. See on ka organismi jaoks vajalik minimaalne kogus. Ning teie südagi tänab teid selle eest.

​

Suuremad varjatud soolaallikad on valmistoidud, nagu leib, lihalõigud, juustud, konservid ja poolfabrikaadid. Väga palju soola sisaldavad ka igasugused tervislikkudeks peetavad hommikusöögihelbed, puljongikuubikud, kastmed, maitseained (sinep, ketšup). Eesmärgiks on valmistada täiesti soolavaba toitu, millele lisatakse soola alles toidulaual. Kauplustes tuleb valida toiduaineid, milles on võimalikult vähe soola. Selleks on vaja võrrelda erinevate toodete pakenditel olevaid koostisi. Ka vähesoolaste toiduainete osas peab jälgima, et kokkuvõttes saadav soolakogus ei ületaks lubatud normi. Vaid töötlemata toiduainetes puudub sool täielikult, nagu liha, kala, jahu, helbed, värske köögivili ja puuvili. Soolavaba toitumine on võimalik vaid siis, kui toit valmistatakse ise ega lisata sellele soola mingil ajal.

​

Tavalises keedusoolas ja meresoolas on puhast soola 96-99%. Mineraalsoolade (LoSalt, Sagasalt. Seltin, Pansool) soolasisaldus on 33-57% valmistajast sõltuvalt. Mineraalsoolades on osa naatriumist asendatud kaaliumiga ja magneesiumiga. Patsiendid, kelle kaaliumitarbimine on arsti poolt piiratud, ei tohi neid kasutada.

​

Kui me tarbime täiesti soolavaba leiba (kodus küpsetatud), võime lisada pisut soolasemaid leivakatteid, kuid seejuures jälgides, et saadava soola kogus jääks lubatud piiridesse. Juurvilja ja puuvilja võime süüa piiramatult, samuti ilma soolata keedetud putru, kartuleid, riisi ja pastat. Vedelikest soovitatakse piima 6 dl päevas, et tagada piisav kaltsiumikogus.

​

Toitudele annab maitset köögiviljade ja maitseainete, nagu piparde ja teiste soolavabade vürtside lisamine. Ka sibul annab toidule lisamaitset. Hapukas maitse tõstab esile soola maitset toitudes ja küpsetistes. Tomatipasta, hapud marjad, sidrunimahl ja veiniäädikas on heaks lisandiks meie menüüs. Hapupiim, keefir, maitsestamata jogurt ja kohupiim vähendavad soolavajadust.

​

Vähesoolaseid või soolavabasid liha, kala ja kanalõikeid võib valmistada ise sea-, veise-, kana- või kalafileest. Keedetud kanamuna või vähesoolane räim sobib hästi leivakatteks.

​

Probleeme on avalike söögikohtadega, kus mingeid andmeid toidu koostise kohta ei ole. Sellisel juhul tuleb lihtsalt tellida toite, kus juba loomu poolest võiks olla vähem soola või loobuda väljas söömisest täielikult.

​

Kindlasti on palju neid, kes krimpsutavad selle lugemisel nina. Maitseasi! Kuid on meie valik, kas kannatada kohutavate haigushoogude käes või harjutada ennast mageda toiduga. Paljud inimesed kasutavad igapäevaselt karke või keppi tänu oma haiguse poolt seatud piirangutele. Keegi ei küsi, kas see neile meeldib. Olgu siis soola otsustav vähendamine menieerikute jaoks selleks haiguse poolt seatud kepiks või karkudeks.

​

Osa teadlasi on leidnud, et ka piima tarbimine tuleks viia miinimumini. Seejuures ei põhjendata päris arusaadavalt, millele see soovitus põhineb. Mina olen terve oma elu tarbinud piima igasugusel kujul ega ole märganud midagi halba.

​

Tänu oma sugulasele sain jutule kõrvaarstiga Pärnu haiglas. Tavapärased küsimused-vastused. Ja jälle pakuti betaserci. Et mitte solvata lahket pakkujat, võtsin küll retsepti vastu, kuigi ei kavatsenud seda kasutada. Teadsin juba hästi, et sellest ei ole mulle mingit kasu. Sealt sain ka saatekirja Tartusse Ludvig Puusepa kliiniku kuulmiskeskusesse. Kui Pärnu olin pääsenud oma sugulase autoga, siis seekord tuli käik ette võtta bussiga. Haiguse algusest saadik ei olnud ma julgenud pikemat aega püsida kodust eemal, piirdudes vaid töölkäimisega ja muude hädapäraste käikudega. Abikaasa tuli Tartusse toeks kaasa ja nii me siis läksime.

​

Jällegi pidin kordama kõiki oma seletusi ja jällegi pakuti betaserci. Tänan, mul on juba piisav tagavara!

​

Kliinikus oli seade - nüstagmomeeter Meniere`i haiguse diagnoosimiseks ja ka selleks Saksamaal väljaõppinud spetsialist. Lamasin lavatsil, pähe pandi mulle läbipaistmatud prillid ja vasakusse kõrva pritsiti alguses sooja, seejärele külma vett. (parem kõrv on mul lapsena põetud keskkõrvapõletiku tulemusena perforeeritud) Külma vee puhul tundsin tuttava haigushoo lähenemist. Kõik see koos silmaterade liikumisega talletus arvuti vahendusel monitori ekraanile. Jah, mul on Meniere`i haigus! Sellele viitas nüstagm ehk silmaterade tahtele allumatu liikumine. Väga tore, aga ma teadsin seda juba aastaid.

​

Niisiis sama targana ma Tallinnasse tagasi sõitsingi, õnnelik selle üle, et pidasin hästi vastu selle pika reisi.

​

17. Võimlemine

​

Nagu juba olen rääkinud, mõjutab Meniere`i haigus peamiselt tasakaaluorganit sisekõrvas. See toob kaasa tasakaaluprobleemid, mis väljenduvad võimetuses liikuda sirgjoones, peamiselt just lagedates kohtades, nagu näiteks väljakud, kus puudub orientiir. Eriti annab see tunda hämaras. Täielikus pimeduses on menieerik täiesti abitu. Kõige olulisemaks tasakaalutunnetuses peetakse mitte tasakaaluelundit, nagu oleks loogiline arvata, vaid hoopiski nägemist. Nägemisprobleemidest on tingitud ka halb tasakaal hämaruses. Kuid mitte ainult hämaruses. Ka näiteks ere keskpäevane päike võib mõjutada menieeriku tasakaalu, eriti kui sellele lisandub veel värskelt sadanud erevalge lumi. Kuna kogenud menieerik kinnistab liikudes tavaliselt oma pilgu mingile kindlale objektile ja liigub selle suunas, et siis kohale jõudes uus sihtmärk valida, on see hämaras või eredas valguses võimatu. Sellest tuleneb tuikuv liikumine, mis paneb kaasliiklejaid arvama, et kõnesolev isik on tarbinud alkoholi.

​

Palju muidki tegureid on liikluses segavad. Näiteks võib lihtne kellavaatamine liikumise ajal põhjustada totaalse tasakaalukaotuse. Ei hakka rääkimagi üle õla vaatamisest. Menieerik peab hoidma oma pilgu rangelt enda ette suunatuna. Kui on vaja pead pöörata, on mõistlik seisma jääda ja alles siis seda teha, meelsamini kogu keha pöörates. Teine probleem on nn. külgnägemisega (selle jaoks on meditsiinis kasutusel nimetus hüpermarketi sündroom). Tegemist on silmanurgast nähtava liikumisega, mis tekib, kui inimene liigub lõputute kaubariiulite vahel. Mitte ainult inimene ei pea sellisel juhul liikuma. Piisab, kui bussipeatuses tema kõrval olev buss hakkab liikuma, kui tasakaal juba kaob. Mina lasen bussist väljudes alati bussil enne minema sõita ja alles siis alustan ise liikumist.

​

Need kõik on väga ebameeldivad nähtused. Kuid õnneks on meie aju võimeline õppima. Selleks on vaja järjepidevalt pakkuda ajule võimalust ümberõppeks. On olemas terve hulk tasakaaluharjutusi, mis aitavad ajul tulla toime uute väljakutsetega. Ainuke, mida inimeselt nõutakse, on järjekindlus. Need harjutused ei ole rasked ega nõua ka mingeid erilisi füüsilisi omadusi. Igaüks tuleb nendega toime vanusele vaatamata. Võimlemine on oluline veel ka selle poolest, et arendab neid lihaseid, mis aitavad inimesel püsida püsti. Hädavajalik puuduliku tasakaalu puhul. Paljud harjutused tekitavad pearinglust. Neid ei tohi karta. Kõige halvem, mida teha võib, on neist hoiduda. Just pearinglus näitabki, et aju on asunud ümber õppima. Vähendage liigutuste intensiivsust ja ulatust, kui need valmistavad probleeme, kuid ärge lõpetage neid harjutusi! Paari kuu pärast märkate, et pearinglus on oluliselt vähenenud või hoopis kadunud. Kindlasti tuleb tähele panna, et kõik harjutused tehakse rahulikus tempos ilma liigse pingutuseta. Eesmärgiks ei ole jõu, vaid tasakaalu arendamine. Intensiivsemate pearinglust tekitavate harjutuste puhul on soovitav abilise olemasolu, kes vajaliku hatkel toetab.

​

Üks oluline osa võimlemises on silmade töö parandamine. See koosneb lihtsatest harjutustest, millega arendatakse silmalihaseid. Neid leiab internetist. Kõige lihtsam neist on vaheldumisi ligidale ja kaugele vaatamine.

​

Kõige kasulikum on muidugi tegeleda võimlemisega rühmas, meelsamini kogenud treeneri silma all. Kuid ei ole ka midagi hullu, kui inimene tegeleb sellega individuaalselt ja külastab juhendajat ainult vahete-vahel uute nõuannete saamiseks. Juhendeid võimelmisharjutusteks on võimalik saada ka Eesti Vaegkuuljate Liidu kogemusnõustajalt.

​

18. Kui te olete haigestunud

​

Meniere`i haigus ei küsi teie füüsilisest vormist, vanusest ega põetud haigustest. See vaid tuleb. Üllatades. Ja seejuures ebameeldivalt. Esimene kogemus on ehmatav. Kui inimene ei tea midagi sellest haigusest (ja vaevalt ükski terve inimene seda teabki), siis tekib kohe kahtlus, et midagi väga tõsist on juhtunud. Tegelikult ongi, kuigi mitte eluohtlikku. Ohtlikuks võib see osutuda siis, kui te haigushoo puhul tasakaalu kaotate ja kukkudes ennast vigastate. Esimeste haigushoogude puhul oletatakse tavaliselt ajukasvajat. See on tulnud välja mitmete menieerikutega vesteldes. Kiirabi kutsumine ei too enamasti mingit selgust. Kui kuuldakse, et olete ebatavaliselt jõuetu ja nähakse teie higist nõretavat otsmikku, tehakse teile tavaliselt südametegevust tugevdav süst. Võib-olla ongi sellel mingi kasulik toime, kuid keegi ei hakka diagnoosi panema. Ja ega see ei olegi nii väheste sümptomite puhul veel võimalik. Teil soovitatakse külastada perearsti. Nii te siis panetegi ennast järjekorda, mis halvemal juhul võib kesta paar nädalat, ja palute kõiki häid ingleid, et need hoiaksid teid järgmiste haigushoogude eest. Perearst kuulab teie kaebused ära, mõõdab vererõhku ja kuulab kopse. Võimalik ka, et laseb teha kardiogrammi ja, kui ta on eriti põhjalik, saadab teid vereproove andma. Kardiogramm ei näita mingit kõrvalekallet, vereproovid on korras. Te saate retsepti stugeroni jaoks ja võite polikliinikust lahkuda. Kui läheb hästi, unustate kogu selle sündmuse, kuni see ennast uuesti meelde tuletab. Ja jälle kordub kõik. Seekord on teil juba lisandunud ka survetunne kõrvas, mida te eelmisel korral tähele panna ei osanud. Saate saatekirja kõrvaarsi vastuvõtule. Varuge kannatust, sest sinna pääsemine võtab vähemalt terve kuu.

​

Kõrvaarst kuulab teie jutu kannatlikult ära ja vaatab teie kõrvad üle. Ei mingit vaiku. Või kui, siis ainult tühisel hulgal, millest ei piisa mingiks survetundeks. Audiogramm näitab ehk mõningast kuulmise nõrgenemist, kuigi midagi tavapärasest erinevat ei ole ka sellest. Kõik! Võite lahkuda.

Ja lahkutegi, ise mõeldes, kas kõik teie senised üleelamised olid vaid ettekujutus.

​

Aga teie uus sõber ei maga. Juba lamate jälle voodis, tuba keerlemas ja teie ise öökimas välja kõike, mis teil sees leidub. Kas kutsuda kiirabi? Aga teil on juba mõningal määral kogemusi haigushoost ja te otsustate oodata selle möödumist. Tunne on kohutav. Olge tänulik, kui teie kõrval on abivalmis inimene, kes teile kord laob tekke peale, kord eemaldab need vastavalt teie palvele. Jahe mähis laubal tundub mõnusana. Ise te selle panekuks võimeline ei ole, hea kui käsigi liigutada suudate. Pea hoidke kindlasti paigal, kui te ka keha liigutate, kui te ei taha, et tuba ja kõik, mis seal on, teile näiliselt kaela vajuks. Valmistuge kannatama kolm-neli tundi. Siis vast ehk halastab teie uus tuttav teile ja tõmbub mõneks ajaks eemale. Mälestuseks kohalviibimisest jätab ta maha tohutu väsimuse.

​

Edasipidine sõltub juba kõik sellest, kui hea kaitseingel teie elu üle valvab. Kui teil on õnne, leidub arst, kes teile diagnoosi paneb. Ja õige diagnoosi. Sellist enesetunnet kutsuvad esile ka mõned muud haigused, nende hulgas näiteks vestibulaarneuroniit ehk teiste sõnadega tasakaalunärvi põletik. Kui erinevalt Meniere`i haigusest ei too see endaga kunagi kaasa kuulmislangust, sest haiguse mehhanism on hoopis teine. Teine on ka ravi selle puhul. Seega ärge kunagi püüdke endale ise panna diagnoosi ja ennast iseenda tarkusest ravima hakata!

​

Kui nüüd olete saanud paikapidava diagnoosi, uurige täpselt, kuidas selle haiguse puhul tegutseda, mida jälgida ja millest hoiduda. Üks Meniere`i haiguse probleemidest on see, et inimene ei näi haigushoogude vahelisel ajal haigena. Nüüd järgneb küsimus, kuidas käituda. Kas teavitada oma lähedasi sõpru ja eriti muidugi töökaaslasi oma haigusest? Paljud inimesed tunnevad hirmu selle ees, et saadakse teada nende haigusest. Seda enam, kui teada saab ka ülemus töökohas. Aga kui haigushoog tabab teid tööl olles? Kas on parem, et see saabub ootamatult? See ei ole hambavalu, mida õnnestub varjata. Palju raskem on hakata haigushoo ajal teistele selgitama, millega on tegemist. Lihtsam on, kui kaaslased on mingil määral ette valmistunud ja teavad, millega on tegemist. Mis puutub kartusesse kaotada töö, siis selline oht on olemas niikuinii. On nimelt olemas ettekirjutus, millises ametis menieerikud töötada ei tohi. See erineb riikide lõikes. Näiteks ei ole Soomes menieerikul keelatud töötada autojuhina. Seda põhjendatakse sellega, et paljud inimesed tunnetavad oma haigushoo saabumist ja saavad ohutult tõmbuda liiklusest kõrvale. Saksamaal ja Inglismaal on autojuhtimine lubatud, kui viimasest haigushoost on möödunud vähemalt 6 kuud. Eestis ei ole manieerikutel autojuhtimine lubatud.

​

Järgmiseks oleks menieerikul oluline otsida kontakte inimestega, kes põevad sama haigust. Internet pakub selleks piisavalt võimalusi. Ka Eestis on olemas menieerikute foorum. Tõsi küll, üsna vaikivas olekus. Kas selle põhjuseks on eestlaste loomupärane kinnisus või midagi muud, ei oska öelda. Kuid sõltuvalt oma aktiivsusest on võimalik leida ka sealt kaaskannatajaid, kellega mõtteid vahetada. Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühing pakub oma abi nõustamisega. Seega päris üksi ei pea vastne menieerik oma teekonda jätkama.

​

Ravi peale erilisi lootusi panna ei maksa. Meniere`i haigus on tulnud teie ellu selleks, et jääda teie kaaslaseks kuni lõpuni. Ravimid võivad paremal juhul leevendada teie olukorda. Kui teie arst pakub teile betaserci, võtke see vastu. Võib-olla kuulute just teie nende menieerikute hulka, keda see aitab. Uurige täpselt, kuidas seda võtta ja mida selle tarvitamine kaasa võib tuua. Igal ravimil on kõrvaltoimeid. Meedikud on selle tarvitamise koha pealt eriarvamusel. Osa neist soovitab seda tarvitada pidevalt, teised ainult haigushoogude ajal. Kolmandad ei pea seda üldse ravimiks. Kellel neist on õigus? Katsetage. Hiljuti lugesin Soome Menierefoorumist, et inimesed on ka tinnituse puhul betasercist abi saanud. Kuigi see tundub küsitavana, ei taha ma seda ka eitada. Kui te aga märkate, et sellest ei ole abi, siis pigem loobuge selle tarvitamisest.

​

Paremat tulemust, kui ravimid, võib saavutada elustiili muutmisega. Üks Meniere`i haigust soodustavaid tegureid on stress. Püüdke vältida olukordi, mis võivad stressi tekitada. Seda on muidugi kergem öelda, kui teha, kuid hea tahtmise juures on ka siin võimalik midagi korda saata. Teine oluline ettevõtmine on oma toiduvaliku ümberhindamine. Soolast loobumine võib anda häid tulemusi. Kohvi, musta teed ja tumedat šokolaadi ehk siis toiduaineid, mis sisaldavad kofeiini, tuleb tarvitada nii vähe, kui võimalik. Alkohol ja tubakas ning narkootikumid on kindel tabuteema. Ebasoovitavad on ka gaseeritud joogid. Taimeteed on kasulikud. Liigselt suhkrut sisaldavatest toiduainetest on samuti soovitav loobuda. Süüa tuleb regulaarselt, mitte suuri koguseid ühel söögikorral. Kokkuvõttes siis sama, mida iga toitumisnõustaja soovitaks.

​

Korralik puhkus on oluline. Haigushood mõjuvad väga väsitavalt, järelikult tuleb anda organismile võimalust taastumiseks. Tinnituse tõttu on paljude menieerikute ööuni häiritud, seega on oluline kasutada iga võimalust lõõgastumiseks. Ärge süüdistage ennast laiskuses. Te ei ole laisk, see on haigus, mis teie tegutsemisele piirid seab. Kuid samas ärge kasutage haigust tegevusetuse kattevarjuna. Selle taha on lihtne peitu pugeda, kui te ei viitsi midagi ette võtta.

​

Liikumine aitab saavutada niihästi füüsilist kui ka vaimset tasakaalu. Kasutage võimalust veeta looduses nii palju aega kui võimalik. See mõjub lõõgastavalt, aga samas liikumine ebatasasel maastikul arendab ka tasakaalutunnetust. Hea oleks seda teha koos kaaslasega, kes vajaduse korral oleks abiks. Üksi liikudes on abi kõndimiskeppidest.

​

Kindlasti ei tohiks jätta unarusse inimestevahelisi suhteid. Kui teie lähedased ja sõbrad teavad teie olukorda, ei ole ohtu, et see neid ebameeldiva üllatusena tabab. Ja kui mõni neist selle tõttu teist eemaldub, siis ärge selle pärast muretsege. Sellise inimese peale pole vaja oma mõtteid raisata.

​

Tegelege oma lemmiktegevusega. Kellele meeldib lugeda, tehku seda ka edaspidi. Kes armastab tegeleda lilledega – jätkaku. Sellest loobumine annab ruumi enesehaletsusele ja see on praegu viimane asi, mida te vajate. Otsige kontakte oma saatusekaaslastega.

​

Haigushood tulid ja läksid. Õnneks mitte kuigi tihti. Märkasin nendes mingit teatud reeglipärasust. Neid esines vähem talvel, külma ajaga. Ka minu abikaasa oli nende vastu paremini ette valmistunud ega tundnud enam paanilist hirmu, nagu algusaastatel.

​

Suureks saavutuseks oli arvuti ja internetiühenduse hankimine. Esimene asi, mida ma otsisin, kui olin õppinud arvutit kasutama, oli muidugi Meniere. Õnneks valdan vabalt soome keelt. Ja esimene, mille leidsin, oligi Soome Meniere-Liidu koduleht. Lugemist jätkus paariks päevaks. Kõrva taha sai pandud soovitus soolast loobumiseks. See saigi minu järgmiseks ettevõtmiseks. Koos sellega saabus üllatus. Ühtegi haigushoogu ei järgnenud enam! Siiski, mõni kergem, mis möödus tunniga ega toonud endaga kaasa halba enesetunnet ega väsimust, esines aeg-ajalt veelgi, kuid mitte kunagi ühtegi raskemat. Kas ma olin leidnud lahenduse oma probleemile? Uskusin seda siis ja mõnongal määral usun seda veelgi. Sellest on nüüd möödunud 12 aastat ja kogu selle aja olen olnud praktiliselt ilma ühegi haigushoota. Muidugi võib seda nimetada ka kokkusattumiseks, sest teataval juhul võib Meniere`i haigus lõppeda ka iseenesest.

​

Lisaks Soome Menierefoorumile tekkisid tutvused ka muudes riikides tegutsevate Meniere`i haiguse spetsialistidega. Neist Kanadas elava Karin Hendersoniga ja USA-s elava Timothy Hainiga olen aeg-ajalt veelgi kirjavahetuses.

​

Nii või teisiti, aga nüüd võisin jälle nautida elu, kartmata, et öö kujuneb õuduseks. Millegipärast eelistas minu „sõber” just hommikupoolset ööd. Ainult mõnel üksikul korral esines see keset päeva. Neist kahel korral tööl viibides. Üks neist oleks kujunenud mulle äärepealt saatuslikuks, sest kukkusin otse lahtivõetud tõstuki otsa, mille 30 sentimeetri pikkused peenikesed poldid turritasid ülespoole. Vaid mõned sentimeetrid päästsid mind raskest vigastusest või koguni surmast. Tööl sain ka hea õppetunni stressi kahjuliku mõju kohta. Üks minu töökaaslastest, kes paistis silma oma ääretu egoismi poolest, suutis oma hoolimatu suhtumise tõttu kliendisse tekitada minus tõelise depressiooni. Tulemuseks oli haigushoog sama päeva öösel. Heaks näiteks oli see, kui viisime oma soome külalised Tallinna piiridest väljapool asunud suvemajja. Nõukogude ajal oli välisturistide viibimine väljapool Tallinna piire rangelt keelatud. Närvipinge, mis selle seadusevastase tegevusega kaasnes, põhjustas haigushoo tekkimise juba sõidu ajal. Muidugi võis seegi olla juhus, kuid selle haigusega on minu elus olnud juba liiga palju juhuseid.

​

Nüüd, kui haigushood on jäänud tagaplaanile olen suurendanud mõnevõrra soola kogust oma toitudes, sest mis seal salata, mage toit pole ikka päris see, mis peaks olema. Ütleb ju vanasõnagi: „Parem suutäis soolast, kui maotäis magedat”. Siiski ei ole see mõeldud soolase toidu propageerimiseks. Enne selle juurde naasmist oodake ära ja jälgige, kuidas käitub teie haigus. Ja alles siis, kui te olete kindel, et haigushood on kadunud, võite teha mõned muutused oma elus.

​

Üks hea soovitus, mille sain USA-s elavalt Meniere`i haiguse spetsialistilt Timothy Hain`ilt, on päeviku pidamine. Märkige üles oma päevane tegevus, ilmastikuolud, menüü ja tervislik olukord, ravimid, mida olete tarvitanud. See iseenesest tüütuna näiv ettevõtmine on kasulik selle poolest, et teil on ülevaade olukorrast, mis eelnes haigushoole. Kui te teete oma elus mingeid muuiusi, näiteks muudate oma menüüd, siis tehke üks muutus korraga ja jälgige, kuidas see mõjutab teie haigust. Kui kuu aja jooksul ei ole mingit muutust halvema suunas esinenud, siis võite jätkata ja minna edasi järgmise muutuse juurde.

​

Päevikupidamine toidu ja igapäevase tegevuse jälgimiseks on oluline. Kui mõni haiguse sümptomidest või haigushoog tervikuna ilmneb, võite vaadata päevikust, kas midagi ebaharilikku eelnes sellele. Kas asi seisnes toidus, elukorralduses või keskkonnamõjudes. Isegi siis, kui midagi selgelt ei ilmne, olete siski tegutsenud oma tervise heaks. Kui aga on siiski midagi, mida võib pidada põhjuseks, siis võite selle ära märkida ja järgmisel korral jälgida, kas see põhjus kordub. Jah, ma saan aru, et see võib tunduda tüütuna. Aga haigus? Kas see ei ole tüütu?

​

19. Pearingluse esinemine muudel põhjustel

​

Meniere`i haigus tekitab rasket pearinglust. Aga mitte iga pearinglus ei viita Meniere`i haigusele. Näitena võib tuua juba mainitud vestibulaarneuroniidi ehk tasakaalunärvi põletiku. Kui Meniere`i haiguse poolt põhjustatud pearinglus võib kesta tunde, siis vestibulaarneuroniit võib tuua kaasa paevi ja isegi nädalaid kestvaid haigushooge. Need inimesed, kes seda põevad, kirjeldavad seda üsna sarnaselt menieerikutega. Vahe on selles, et kuna vestibulaarneuroniit on seotud ainult tasakaalunärviga, siis ei too see kunagi kaasa kuulmislangust.

​

Teiseks väga tavaliseks nähtuseks on nn. Tumarkini atakk, mille puhul järsk asendimuutus, tavaliselt voodis istuma tõusmine või püstitõusmine tekitab mõne sekundi kestva pearingluse, mis võib olla koguni nii tugev, et inimene kaotab tasakaalu ja kukub. Siin on tegemist sisekõrva vestibulaarsüsteemis tekkinud sadestuse liikumisega pealiigutuse tagajärjel. Iseenesest on see täiesti ohutu, kuid küllaltki ebameeldiv nähtus. Õnneks on see lihtsalt ravitav teraapia abil, mis kannab nime Epley manööver. Tumarkini atakk on paraku nähtus, millel on omadus korduda.

​

Nüüd, olles aastaid Meniere`i haigusega elu jaganud, olen saanud aru, et minu haigus on olnud suhteliselt kerge. Kuigi haigushoogude ajal seda ei oleks saanud öelda. Paljud saatusekaaslased on viibinud haiglas, saanud vereülekannet, kuigi selle otstarve on jäänud mulle arusaamatuks. Paljudel on esinenud haigushoogusid mitu korda nädalas, mitmed on läbinud gentamütsiinisüstide kuuri. Ja paljude probleemiks on see, et diagnoosi pole nad siiani saanud.

 

Minu haigus ei ole unustanud endast aeg-ajalt märku andmast. Tasakaaluprobleeme esineb endiselt, kuigi võimlemine on muutnud sammu kindlamaks. Hämaruses jalutamiseks olen võtnud kasutusele jalutuskepi. Kuigi palju seda vaja ei ole, kuid mõnikord on kerge toetumine sellele abiks. Ajuti esineb kerget pearinglust, kuid see kaob ruttu. Kuulmine on vahelduv. Mõnikord kuulen kuuldeaparaadiga hästi, kuid samas juba mõne päeva pärast on kõnest arusaamine peaaegu võimatu. See on haiguse üks omadustest ega tähenda automaatselt vaigu kogunemist kuulmekäiku. Tinnitus on pidev. Harva isegi väga vali, mis tõepoolest segab uinumist. Kuid selline olukord ei kesta kaua. Juba varsti asendub see tuttava suminaga, mis mind millegagi ei sega. Siis ei ole magamajäämisega mingeid probleeme. Enne magamaheitmist joon klaasitäie vett selles lahustatud magneesiumitabletiga ja lasen keele alla kaks lühikest sutsakat Sleepwell melatoniini. Mingeid unerohtusid ma ei tarvita. 80-le eluaastale vaatamata olen oma tervisega üldiselt rahul.

​

Olen avastanud enda jaoks soomlaste poolt väljatöötatud asahi-võimlemise, kuigi eelistan tai-chi lihtsustatud versiooni, mida kumbagi võib leida internetis vastava märksõna all. Kuigi otseselt mitte seotud tasakaaluga, annab see kehale piisava liikuvuse, mida eriti vanemas eas inimesele väga vaja on.

 

Kuid parim minu elus on erakordselt hoolitsev abikaasa. Kui tihti olen ma lugenud menieerikute kaebusi, et nende kannatusi ei võeta kodus tõsiselt. Ja tõesti, haigushoogude vahelisel ajal ei paista välja, et inimene oleks haige. Kuid ta on! Peale selle on tal ka pidev stress ja hirm järgmise haigushoo ees. Kõik see jätab inimese käitumisele oma jälje. Ma ei ole kunagi pidanud paluma abi oma abikaasalt, sest seda olen ma saanud ilma palumatagi. Kui palju unetuid öid on ta veetnud minu kõrval, kui ma võimetuna voodis laman. Kui palju on ta minu voodilinu vahetanud, mulle piparmündi- ja palderjani teed keetnud keset ööd. Ainuüksi teadmine, et minu kõrval on inimene, kelle peale võin igas olukorras loota, on aidanud mul üle elada ka kõige raskemad katsumused, mida see salakaval haigus on minu ellu toonud.

​

20. Kokkuvõtteks

​

Haigestumine Meniere`i haigusesse ei ole vaid ühe inimese probleem. Peaaegu alati hõlmab see ka haigestunu lähedasi, eelkõige muidugi tema perekonda. Kogu perel tuleb õppida elama uute reeglite järgi. Nüüdsest on vaja meeles pidada, et peres oleva menieeriku vajadused on tihti erinevad teiste pereliikmete omadest. Lapsed peavad meeles pidama, et valjuhäälne mängimine ja vali muusika ei sobi menieerikule. Menüü muutub, päevarežiim samuti. Haigestunud inimene vajab rohkem puhkust. Haigushoogude saabumiseks tuleb olla valmis.

​

Aga kõige rohkem muudab haigus muidugi haigestunu enda elu. On üldtuntud tõsiasi, et stressivaba elustiil koos tervisliku toitumisega, milles kofeiini ja soola osatähtsus on väike, ning mõistlik liikumine ja harjutused on kasulik Meniere`i haigust põdevatele inimestele (nagu ka kõigile teistele). On selge, et vallandavaid tegureid ei ole mitte ainult üks või kaks, vaid neid on rohkem. Näiteks üks juhuslik õlu ei põhjusta teile võib-olla mingeid tagajärgi. Kuid teisest küljest, kui teil on selja taga stressirohke päev, koju saabudes tekivad teil erimeelsused oma abikaasaga, päeva jooksul olete söönud rämpstoitu, suitsetanud ja veetnud õhtu sõpradega kusagil lärmakas baaris alkoholiklaasi taga snäkke krõbistades, nautides ülesoolatud toitu ja kanget kohvi ning poolmagamatuna järgmisel päeval tööle läinud, olete teinud kõik, mis võimalik, et oma tervist kapitaalselt halvendada. Selle tulemuseks võib olla raske haigushoog, kui me räägime Meniere`i haigusest või mõni muu terviserike, kui me läheneme asjate laiemast aspektist.

​

Menieerikud on oma haiguse tõttu vastuvõtlikud paljudele teguritele, mis võivad halvendada nende elukvaliteeti. Kas me tahame või ei taha, kuid me peame tunnistama, et me ei ole terved, kuigi kõrvalseisjad ei pruugi meie haigust märgata. Sellepärast lasub vastutus meie heaolu eest meil endil. Keegi teine ei saa meie eest muuta meie eluviisi. Meie tulevik on meie endi käes.

​

Selleks, et oma häält kuuldavale tuua, peaksime olema organiseeritud. Soome Meniere-Liit on suutnud oma liikmete õiguste eest üsna edukalt võidelda. Meil on sinnani veel pikk tee käia. Aga kui me igaüks tõmbume vaikselt oma nurka ega osale aktiivselt ühises ettevõtmises, ei saa me loota ka tulemustele. Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühingu probleemiks on hajutatus. Meie ühingusse kuulub inimesi Eesti erinevatest paikadest, mis ei võimalda ühistegevust. Kohalike ühingute moodustamiseks on meid hetkel veel vähevõitu. Võib-olla kunagi jõuame ka nii kaugele, et võime rääkida Eesti Tinnituse ja Meniere`i Liidust. Lootus kaob viimasena.

​

​

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tagasi esilehele

​